Saturday, 4 October 2014

Igapäevaste õuduste jada

Kui mina olin väike, hirmutati lapsi maast madalast tuumasõjaga. Tänapäeval on moodne hirmutada lapsi, no ja miks mitte ka nõrgemaid täiskasvanuid, igapäevase eluga. Suhkur toob surma. Nutitelefon neelab alla. Teraviljatooted on tapavalt kahjulikud. Televiisor tambib ajud sodiks ja tulemuseks on klaasistunud pilk.

Selliseid toredaid pealkirju on kõik pererubriigid meie ajakirjanduses täis. Kõige hullem  heidutuskampaania juures on see, et kui tuumaseen oli mingi kauge (kuigi üsnagi kindlalt saabuda võiv) luul, siis tänased surmaohud nagu kräpp ja koledad multikad ümbritsevad pahaaimamatuid pidevalt ka koduseinte vahel. Nii kui hetkeks valvsuse kaotad, oled sant valmis, nii vaimselt kui füüsiliselt.

Kampaania mõjus. Tundsin end olevat pidevast hurjutamisest heitunud ja vajasin hädasti ajutise mugavuspagulase staatust mõnes vähem masendunud maailmanurgas, kus tervislikuks peetakse ohtraid sööminguid ja joominguid sõprade seltsis, mitte gluteenivaba dieeti ning kus igas majapidamises ei tegutse aiapäkapikk-viineripeletaja.
Õnneks saabus lahendus. Sõber Kristjan-Erik teatas Tarmole, et tuleb ronida ja kohe. Gruusias. Asusime hoolsasti tooste harjutama, juba enne kui lennukipiletid ostetud said.


No comments:

Post a Comment