No seda oligi oodata. Koaala alistas ju tipu.
Aga asjade algusesse. Tbilisis veetsime terve hommikupooliku kangelasi oodates. Hommikusöögilauas juhtus õnnetus. Tegin lapsele moosisaia. Lapsele moosisai ei meeldinud. Tuli välja, et tegu ei olnudki moosi, vaid hoopis adzhikaga.
Ja kangelased tulidki pärastlõunal. Tähistasime taaskohtumist suure kuhja hinkaalide ja ohtrate toostidega vanalinna kõrtsis. Tooste öeldi juba ronitud, veel ronimata ja niisama kaunite mägede kohta. Joodi ka Tõelise Alpinismi ja Suurte Saavutuste terviseks, ainus kes ennast kordama kippus oli väikelaps, kes pidevalt soovis klaase kõlistada sooviga et ta endale ikka ühe mänguauto saaks, mis elektriga käib.
Meie majutusasutus osutus tõeliseks atrkatsiooniks, mille restoranis kogunesid tangoamatöörid. Muidugi lasime meiegi end kirglikel meloodiatel kaasa kiskuda ja sandaalides suured ja väikesed jalad tegid mitmeid tiire. Varahommikul astusime Batumi rongile ja sõitsime kuurorti.
 |
| Jäätist tuleb süüa iga päev! |
 |
| Batumi glamuurne tigutorn |
Kuurort võttis meid vastu kinnisvarakupeldajate hordidega ja leidis meiegi tore kärgpere endale villa katusekorrusel Jordania tänaval.
Batumi lõi meid glamuuriga pahviks, kargasime kohe Musta merre ja lohutasime end hinkaalikuhjadega. Meie tänava kodupood pakkus meile maitsvaid koduveine koos veenva degustatsiooniga. Villa Jordanias oli seejärel meeleolukas õhtu.
 |
| Kõik selle jõime ära (ka piimatooted) |
 |
| Delikatessen a la Batumi |
No comments:
Post a Comment