Kahheetias

Küll on hea, kui grupis on kohalik tegelane nagu Vakhtang. Vähemalt on, keda süüdistada, kui midagi ei meeldi. Olemegi hakanud pisut virisema. Küll on prahti maas liiga palju ja teenindajad juhmid. Tihti oleme sattunud ka kurtide kokkutulekutele, kus muusika on nii vali, et tahab ka silmanägemise ära võtta. Nii et kui täna mängiti hommikusöögi kõrvale heavy metalit, siis ei pidanunud me seda enam imestamisvääriliseks.

Ka Vahtang väsis ja tahtis kukile saada

Vaatasime eile ära mitmed Sighnaghi müürid ja kirikud. Suurema osa päevast veetsime aga kohaliku peene restorani terrassil, et rüübata veini ja vaadata, kuidas päikesevalgus Alazani orgu kuldab ja kuidas vahelduvad värvid ja varjud kaugel Kaukasuse ahelikul.

Alazani org: Rkatsiteli, Tsinandali ja Saperavi kasvulava

Väikelaps on ka toostide ütlemisega edusamme teinud. Esmalt soovib ta alati küll juua oma tulevase elektriauto terviseks, kuid aeg-ajalt üllatab meid ka sellega, et kui tema kord toosti on öelda ja me küsime, et kelle terviseks joome, vastab ta: "Gruusia!" Ilmselgelt, teda halb teenindus niiväga ei häiri.